Autotööstuse ajaloos jääb DeLoreani ettevõte maailma ühe kõige vastuolulisema automargina kirja. Kuulsus, kuulujutud ja tõed, mis olid seotud tehase ja auto enda ümber, tõstsid DMC-12 heauskseks klassikaks ja isegi filmistaariks. Siin on selle fantastiline lugu.
Selle saaga võtmeisikuks oli John Z. DeLorean, kes oli kunagi üks kuulsamaid ja mõjukamaid tegelasi Ameerika ja kogu maailma autotööstuses. Detroidis sündinud DeLorean kasvas üles autode ümber. Pärast tööd General Motorsis, täpsemalt Pontiacis, sai temast peagi selle ettevõtte juhtiv mees. DeLorean sai kuulsaks paljude tarkade sammude poolest, millest kõige kuulsam on kahtlemata kuulsa GTO mudeli esitlemine, mis algselt töötati välja ettevõtte juhtkonna teadmata. Edasise arengu käigus sai temast Chevrolet’ president ja isegi kogu GM-i kontserni asepresident, kuid pidevad arusaamatused viisid ta sellest ametikohast lahkuma. Varsti pärast lahkumist otsustas DeLorean pühenduda oma vanale unistusele – toota oma nime all sportauto. Pärast nii palju aastaid kestnud uskumatut edu autotööstuses oli ta kindel, et leiab projektile kiiresti toetust.
Nii asutati 1975. aastal DeLorean Motor Company, et projekteerida ja ehitada sportauto, mis oleks turvaline, usaldusväärne ja mugav ning oleks maanteel suurepärase sõiduomadustega ja juhitavusega. DeLorean koondas enda ümber mõned oma ajastu parimad insenerid, enamik neist General Motorsist. Peagi sõitis meeskond Itaaliasse ja tellis kuulsalt Giorgetto Giougarolt kogu sõiduki disaini, mis nende panuse kohaselt pidi olema kajakavõlvide ja tagaasendis mootoriga. Plaani järgmine etapp oli tootmisrajatiste loomine ja pärast põhjalikku kaalumist langes valik Dunmurryle Põhja-Iirimaal. Briti valitsus tervitas seda sammu ja investeeris projekti toetamiseks suure summa raha. Mõistes, et areng on liiga aeglane, otsustab DeLorean abi otsida. Pärast arusaamatusi BMW ja Porschega sõlmis ta 1978. aastal Colin Chapmani vastuseisust hoolimata lepingu Lotusega. Kuna Lotus oli aga rahapuuduses ja DeLoreanil oli märkimisväärne rahaline toetus, otsustas Chapman lõpuks kokku leppida.
Lotuse toel hakkas DMC-12 aeglaselt kuju võtma, samal ajal kui autot reklaamiti erialases ajakirjanduses. Algselt väljakuulutatud 12 000-dollariline hind oleks teinud selle fantastiliselt konkurentsivõimeliseks, kuid juba siis oli selge, et seda ei juhtu. Algselt 2+2 kupeena kavandatud autost sai kahekohaline, mille taga oli väike ruum ja ees sümboolne pagasiruum. Pärast pikemaid katsetusi valiti Renault’i 2,7-liitrine V6-mootor (mis loodi Peugeot’, Renault’ ja Volvo ühistootmises), millel on neli ventiili silindri kohta, töömaht 2,8 liitrit ja umbes 145 hj. Võimsus edastati tagaratastele viiekäigulise manuaalkäigukasti kaudu. Prestiižsuse tagamiseks oli sõiduk varustatud Lucas’i elektroonikaga. Interjöör on kaetud nahaga ning sisaldab kliimaseadet ja elektrilisi aknaid. Tehas ei pakkunud võimalust kere värvimiseks ja kõik peale kolme testimiseks kasutatud eksemplari on matt halli värvi, kuna kere oli valmistatud roostevabast terasest.
1981. aasta algul valmisid eeltoodangu eksemplarid ja tehas oli pärast kolmeaastast hilinemist algsest tähtajast valmis, mis läks investoritele tohutult kalliks maksma. Maailma esmaesitlus toimus Genfi autonäitusel ja DeLorean sai kohe hulganisti tellimusi. Mõju avalikkusele oli just see, mida DeLorean soovis, ja DMC-12 oli konkurentidest täiesti erinev. Paljud potentsiaalsed ostjad andsid igaüks 1000 dollarit deposiidina, teadmata kogu hinda, mis lõpuks oli 28 000 dollarit, mis oli kaugel kolm aastat varem lubatud 12 000 dollarist. Sellise kõrge hinnaga astus DeLorean DMC-12 ohtliku ja väljakujunenud konkurendi, näiteks Porsche 911, Mercedes SL 450 või Chevrolet Corvette’i sekka. Esimesel müügiaastal, 1981. aastal suutis see isegi Porsche’t USA turul maha müüa, kuid peagi järgnesid probleemid.
Juba aasta pärast hakkas müük aeglustuma, sest kuulujutud sõiduki äärmiselt halva kvaliteedi kohta levisid. Nimelt oli enamik kaebusi suunatud Renault’ mootori kohta, milles 145 hj ei olnud piisavalt võimas ja tehase jõudlusnõuded olid väga kahtlased. Ameerika turul müüdavad autod olid isegi nõrgemad, kuna mootorit ja heitgaase muudeti keskkonnakaitse eesmärgil. Mõnele mudelile paigaldati liiga pehmed amortisaatorid, mis lõppkokkuvõttes tappis sportliku sõidu tunde ja sobis vaid kergeks reisimiseks. Siseruum oli kitsas ja elektroonika ebausaldusväärne. Lisaks pidid paljud edasimüüjad investeerima tööjõudu omal kulul, sest autod saabusid Iirimaalt praktiliselt lõpetamata kujul. Suurepärasest algmüügist innustatuna suurendas DeLorean igakuist tootmist 400 ühikuni. 1982. aasta jooksul toimunud järsu müügilanguse tõttu ei leidnud need autod ostjat. Kõige selle tõttu satub ettevõte tõsistesse finantsprobleemidesse ja DeLorean palub abi Briti valitsuselt. Üha nõrgemate müügitulemuste tõttu jõudis tehas kuidagi järgmisele aastale, kuid rahalise abi katkestamine viis pankrotti.
Just siis astuvad kohale maksuametid, kes märkavad DeLoreani äärmiselt kallist elustiili ja tohutuid rahasummasid, mis ettevõtte kaudu liikusid. Selle tehase loo kõige tumedamast peatükist on vähe teada. Briti valitsus andis siiski välja määruse DeLoreani vahistamiseks, ja kuigi nad ei saanud teda kunagi kätte, siis USA marssalid küll, kui ta 1982. aasta lõpus arreteeriti kokaiiniga täidetud kohvri ostmise eest. Nii et 1983. aasta alguses tootmine peatati, kuid teatud arv eksemplare monteeriti ja toimetati klientidele, kes olid auto eest juba maksnud. Toodetud eksemplaride täpne arv ei ole teada, kuid ametlike andmete kohaselt valmistati 1981. aastal 6539, 1982. aastal 1126 ja 1983. aastal 918 eksemplari. Teisalt väitsid tehase töötajad, et toodeti rohkem kui 10 000 autot. Siiski, pärast pankrotti kadus kogu tehniline ja finantsdokumentatsioon ning on paratamatu, et isegi DeLorean ise ei teadnud täpset numbrit.
Kõigest hoolimata on DMC-12 tänapäeval omamoodi kultusauto, millel on suur fännide ring. Tänapäeval on arvamused selle auto kohta ikka veel jagunenud. Ühelt poolt peavad nad teda väärtusetuks demagoogi tooteks, kellel pole mingit väärtust. Teiste jaoks on ta aga autotööstuse geeniuse meistriteos, kes langes raskete asjaolude ohvriks. Olgu kuidas on, kuid kahtlemata on tegemist ühe autoga, mis paistab silma erinevate teiste seas oma välimuse, kummalise prestiiži ja uskumatu ajaloo poolest, mis teeb sellest kaasaegse autosõidu legendi. DMC sai lõpuks ülemaailmse tunnustuse paar aastat pärast seda, kui see lõpetati 1985. aasta kassahittfilmi “Tagasi tulevikku” meeldejääva rekvisiidina.
