Oma hiilgeajal oli Briti autotööstus värvikas koht, kus oli palju erinevaid autofirmasid, disainilahendusi ja lähenemisviise. Kahjuks on paljud kunagised kuulsad ja lugupeetud kaubamärgid kadunud ja ammu unustatud ning säilinud suurriikide seas on Jaguaril teenitud legendaarne staatus. Selle sildi teenis Sir William Lyons’i ettevõte sõidukitega, mis omal ajal esindasid nii jõudluse, tehnoloogia kui ka stiili tippu. Üks väheseid ajatuid mudeleid, mis tegi selle kaubamärgi kuulsaks ja aitas tal saavutada oma praeguse staatuse, on kaunis XK120.
Vahetult enne Teist maailmasõda oli Jaguar juba teinud endale nime kui kasvav luksussedaanide ja sportmudelite ettevõte, millel oli juba paar tuntud mudelit. Erinevalt konkurentidest, kes valmistasid äärmiselt kalleid ja spetsiifilisi autosid, olid Jaguari tooted alati kättesaadavad ja kasutuskõlblikud, tegemata kompromisse luksuse, individuaalsuse ja kiiruse osas. Sõda peatas edusammud ja selle lõppedes otsustas Sir Lyons jätkata sealt, kus ta 1940. aastal pooleli jäi. Kuigi Jaguar tootis sõja ajal raskeid pommituslennukeid, pöördus ta kiiresti tagasi sõidukite tootmise juurde ja juba 1946. aastal jõudsid klientideni esimesed eksemplarid uutest autodest, kuid sõjaeelsetest mudelitest. Plaan oli luua täiesti uus sedaan, et turul aktiivselt osaleda. Kuna arendus nõudis siiski mitu aastat, pidas mudel klientide tähelepanu ja toetas tehast rahaliselt. Selle nime all otsustati 1948. aasta Birminghami autonäitusel näidata roadsteri prototüüpi, et vähemalt rahvast segada.
Vastukaja külastajate ja eraisikute poolt oli uskumatu ning Jaguari ametnikud said näituse ajal märkimisväärseid tellimusi. Siiski ei teadnud nad, kas autosid üldse toodetakse. Teades, et neil on potentsiaalne bestseller, otsustasid Sir Lyons ja meeskond kohe tootmist alustada. Esialgu olid sõidukid kavandatud alumiiniumist kere ja paljude kallite detailidega. Kui nad mõistsid, kui palju tellimusi nad said, otsustas Jaguar teha kere terasest, et tootmine oleks kiirem ja odavam. Esimestel 259 eksemplaril oli siiski haruldane alumiiniumkere.
Uue mudeli nimi on XK120 ja X-täht (eksperimentaalne) viitab mootori iseloomule, number aga sümboliseerib tippkiirust miilides (120 mph). Mootori töömaht oli 3,4 liitrit ja sellel seadmel olid topelt nukkvõllid, mis oli väga edumeelne. See kasutas kahte SU karburaatorit ja arendas tol ajal väga arvestatavaid 160 hobujõudu. See mootor on väga oluline, sest see on Jaguari motoriseerimise selgroog, enam-vähem modifitseeritud kujul, järgmise 40 aasta jooksul.
Aluseks võeti kavandatava Mk VII mudeli lühendatud šassii, mis oli kaetud ühe automaailma kaunima kujuga kere. Müügi alguses esitleti kolme varianti: roadster OTC (open two-seater), mis oli sportlikum versioon kahe väikese tuuleklaasiga ja katmata katusega; DHC (drop head coupe), klassikaline kabriolett, ja FHC (fixed head coupe), mis oli suletud versioon.
Turg reageeris uuele Jaguari mudelile väga hästi ja see lisandus kohe sõjajärgsete sportautode paremikku. Kuigi mugavus ja ergonoomika olid esimestel mudelitel mõnevõrra unarusse jäetud, ei protesteerinud kliendid ja müük oli nii Euroopas kui ka Ameerikas suur. Arvestades XK 120 sportlikku iseloomu, algas selle tõestamine rajal peaaegu kohe. Alguses oli see ainult erameeskondade ja eraisikute käes, võites 1950. aastal kuulsa Mille Miglia võidusõidu. Igal juhul kasvab populaarsus ja müük pidevalt ning selle mudeli toodang ulatus 12061 eksemplarini kuni 1954. aastani, mil esitleti järgmist evolutsiooni nimega XK140.
See on loogiline jätk arengule, mis tõi kaasa muudatusi konstruktsioonis, näiteks teistsuguse roolimehhanismi ja vedrustuse. Väljastpoolt on näha arvukalt kroomitud detaile ja teistsugune esiklaas, mis on kõige lihtsam viis kõikide põlvkondade äratundmiseks ja eristamiseks. Mootoriseade jäi samaks, XK mootor, kuid see oli võimsam ja arendas 190 hj 5500 p/min juures. Maksimaalne kiirus tõusis 140 km/h ja sellest ka nimi. Müük püsis heal tasemel ja kolme turustusaasta jooksul toodeti 8943 ühikut.
Sellegipoolest jätkas Jaguar arendamist ja esitles 1957. aastal selle mudeli kolmandat ja viimast versiooni, mida nimetati XK150-ks. Selle sammu põhjuseks on see, et XK mudelid vananesid aeglaselt ja kaotasid positsioonid nii turul kui ka rajal. Paljude arvates on see mudel selle liini kõige ilusam edasiarendus, kuid see on siiski kõige kaugemal konstruktori algsest ideest. Kere on veidi muudetud ja moodsamalt ümardatud ning tuuleklaas on kumer ja valmistatud ühest tükist, mis oli tol ajal väga moodne.
Klientidele pakuti elegantse kere all sõltumatu vedrustus, ketaspidurid, roolivõimendi ning uus, tugevam ja suurem mootor. Tegemist oli 3,8-liitrise 220-hobujõulise kuni 265-hobujõulise (XK150 S versioon) mootoriga, mis oli juba olemasoleva 3,4-liitrise mootori tuletis. Tippkiirust suurendati 150 km/h, mis muutis mudeli nimetust. Sellest põlvkonnast sai aga põhjalik Grand Turismo auto, mis sobis pigem rikastele snoobidele kui amatöörvõistlejatele. Jaguar XK150 oli siiski endiselt suurepärane auto ja ei olnud midagi oma algsest atraktiivsusest kaotanud. Vaatamata populaarsusele oli aga lõpp käes ja 1960. aastal lõpetas Jaguar tootmise. 12 aasta jooksul müüs Jaguar XK120, XK140 ja XK150 edukalt üle 30 000 auto (kõik versioonid), mida konkurendid ei ole suutnud ületada.
